Hiljutises Õpetajate Lehes ilmus artikkel, mis käsitleb supervisiooni ja selle toetavat rolli koolielus esile kerkivate probleemide lahendamisel.
Artiklis selgitavad Tallinna Õpetajate Maja koolitajad Anu Pärn, Katrin Kelder ja Kristi Vimberg, mille poolest erinevad supervisioon ja kovisioon tavalisest kohvilaua vestlusest:
“Hästi lihtsalt öeldes on supervisioon töönõustamine. See on töösituatsioonide analüüsimine kõrvaltvaataja pilguga. Eesmärk on toetada õpetajat murekohtade lahendamisel. Kovisiooni puhul on grupis ühe ja sama tasandi spetsialistid, näiteks ainult õpetajad, tugispetsialistid, juhtkond vmt. <…> See ei ole tavaline jutuajamine õpetajate toa kohvinurgas, kus räägitakse asju hinge pealt ära ja tõdetakse, et maailmas on kõik halvasti. Supervisiooniks ja kovisiooniks on oma meetodid, mis on suunatud lahenduste leidmisele. Supervisioon ja kovisioon lähtuvad põhimõttest, et igas olukorras on võimalik lahendus leida ja hakkama saada.“
Oma muljetest kovisioonist ja selle mõjust tööalaste väljakutsete ja probleemide lahendamisel räägivad artiklis Tallinna Õpetajate Maja klassijuhatajate õpikodades osalenud Tondi Kooli sotsiaalpedagoog Egne Aavik ja Tallinna Tehnikagümnaasiumi eesti keele kui teise keele õpetaja Anastassia Kallikorm.
“Üldiselt on inimestel endale kõrged ootused ja kui need ei täitu, on nad väga õnnetud. Supervisioon ja kovisioon aga näitavad, et igaühel on mingeid ebaõnnestumisi ja puudujääke, ja kui nendest omavahel julgelt rääkida, siis saadakse kõigest üle. Kui keegi on teinud mingeid vigu, siis on just kovisioonirühm õige koht oma eksimusest rääkida ja sellest üle saada.”
