Supervisioon aitab muredest üle saada
Originaalartikkel: https://opleht.ee/2022/02/supervisioon-aitab-muredest-ule-saada/
Tallinna Õpetajate Maja juht Kristi Vimberg meenutab, et teise viiruselaine äreval ajal oli Tallinnas just klassijuhataja aasta ja siis tuli üle saja klassijuhataja õpetajate majja, et osaleda Signe Vesso koordineeritud klassijuhatajate õpikodades, kus õpiti kovisioonimeetodeid enda tööalaste väljakutsete ja probleemide kaudu. Lisaks olid samasugused õpperühmad alustavatele õpetajatele ja nende mentoritele. Tagasiside oli väga hea. Mõnedki koolituse läbinud õpetajad on loonud oma koolis kovisioonirühma, kus arutatakse koolis tekkinud olukordi, kasutades selleks kovisioonimudeleid. See on muutnud õhkkonna koolis stabiilsemaks, tõdevad kovisioonigrupis osalenud õpetajad.*
Tallinna Tehnikagümnaasiumi õpetaja Anastassia Kallikormile meeldis, et õpetajate maja klassijuhatajate õpikodades mängiti läbi koolides päriselt juhtunud olukordi. Tema rühmas arutati juhtumit, kus staažikas õpetaja ei pidanud oma noort kolleegi endaga võrdseks ja rääkis juhtkonnale, et kõik vastutusrikkamad ülesanded tuleb anda talle, kuid teisalt kartis ülekoormust. Superviisor küsitles mõlemat õpetajat. Nõu ta neile ei andnud, esitas ainult küsimusi, millele vastates said mõlemad õpetajad lõpuks ise aru, et neil on ühesugused eesmärgid ja vastandumise asemel on mõistlikum teha koostööd ning teineteist toetada. Pinged kadusid.
Teise läbiarutatud juhtumina meenub Anastassia Kallikormile õpetaja, kes tahtis kõike ise ja üksinda teha ning nägi seepärast mõne õpilasega kurja vaeva. Pärast superviisori küsitlust taipas ta, et ei pea tegema kõike üksinda. Nii otsustas ta kaasata õpilastega tegelemisse treeneri, vanemad ja teised täiskasvanud, kes asjasse puutusid. Ta ehitas õpilastele korraliku tugivõrgustiku ja kõik muutus konstruktiivsemaks.
Õpetajate maja juht Kristi Vimberg märgib, et eeltoodud näited võivad tunduda liiga lihtsad, et nende pärast kovisiooni tulla. Klassijuhatajate supervisiooni algul küsis üks õpetaja lausa pettunult, miks peab arutama lihtsaid juhtumeid, pealegi omasuguste inimestega, kellega ta räägib koolis nagunii iga päev. Kuid peagi sai ta aru, et supervisioon ei ole tavaline vestlus kohvilaua taga, vaid kindlate meetodite alusel läbi viidud professionaalne protsess, millel on oma reaalsed positiivsed tulemused.
Superviisor nõu ei anna
Tallinna Õpetajate Maja koolitajad Anu Pärn, Katrin Kelder ja Kristi Vimberg selgitavad, mille poolest erinevad supervisioon ja kovisioon tavalisest kohvilaua vestlusest.
Anu Pärn: Supervisiooni ja kovisiooni põhimõte on, et keegi ei anna kellelegi nõu, keegi ei ütle, mida teised peavad tegema, sest inimene ise teab kõige paremini, mis on tema jaoks parajasti sobivaim lahendus. Kui keegi siiski annab nõu, võtab ta vastutuse tagajärgede pärast enda peale. Siis võib juhtuda, et ta kuuleb mingil hetkel etteheidet: „Miks sa ometi soovitasid mul niimoodi teha, nüüd on kõik nii halvasti!“
Hästi lihtsalt öeldes on supervisioon töönõustamine. See on töösituatsioonide analüüsimine kõrvaltvaataja pilguga. Eesmärk on toetada õpetajat murekohtade lahendamisel. Mõni probleem laheneb individuaalse supervisiooniga, mõnikord toimib paremini grupisupervisioon.
Kuid olemas on ka kovisioon. Selle puhul on grupis ühe ja sama tasandi spetsialistid, näiteks ainult õpetajad, tugispetsialistid, juhtkond vmt.
Katrin Kelder: Rõhutan samuti, et supervisiooni viib läbi spetsiaalse ettevalmistuse saanud neutraalne inimene väljastpoolt kooli. Tänu sellele ei allu superviisor kooli juhtkonnale ega kuulu ka ühessegi kooli sõpruskonda või surverühma ‒ ta on erapooletu. Eestis läbivad superviisorid rahvusvahelise supervisiooni ja coaching’u instituudi (ISCI) kahe ja poole aastase koolituse, et osata oma erapooletust hoida ja supervisiooniprotsessi professionaalselt juhtida. Ka kovisioonirühma liikmed läbivad koolituse, et osata kovisiooni põhimõtteid ja meetodeid õigesti kasutada, nii et grupis tekiks vastastikune usaldus ja osataks hoida konfidentsiaalsust.
Anu Pärn: Praegu on koolides suured muutused, õpetajatel on palju kohustusi, lisaks pandeemia ja distantsõpe. See kõik paneb suhted proovile ja seepärast arvan, et supervisioon ja kovisioon võiksid olla õpetajatöö normaalne osa. Meie supervisioonides käinud õpetajad ja haridusjuhid on öelnud, et see on aidanud neil paremini endasse vaadata ja suhteid korras hoida.
Katrin Kelder: Koolis tuleb tihti ette ootamatuid olukordi. Siis on hea, kui superviisor aitab õpetajatel oma emotsioone teadvustada ja neid turvaliselt maandada. Üks õpetaja arvas, et ta on nõrk, kui peab superviisori endale appi võtma. See ei ole üldsegi nii! Meie Anuga oleme väljaõppinud superviisorid ja aitame õpetajaid, kuid samal ajal on meil endal ka superviisorid, kellega regulaarselt kohtume ja kes aitavad meil endast teadlikumaks saada, et saaksime oma tööd paremini teha. Meil on oma superviisoritega nii üks ühele kohtumisi kui ka rühmasupervisioone. Supervisioon tuleb igaühele kasuks ja sellepärast öeldaksegi, et supervisioon võiks jõuda igasse kooli ja peaks olema regulaarne.
Anu Pärn: Õpetajate koormus tänapäeval üha suureneb – viirusest tulenevad pidevad muutused, kaasava hariduse rakendamine, uusimmigrandid, kooliarenduses osalemine. Omaette rassiv õpetaja kipub siis mõtlema, et teised kõik on ilusad, õnnelikud ja edukad ja tema üksi ei saa hakkama. Kuid supervisiooni- või kovisioonigrupis selgub, et teistelgi õpetajatel on sarnane kogemus ja et üheskoos võib leida lahendusi ja muredest üle saada.
Katrin Kelder: Superviisori jaoks on õpetaja kõige tähtsam inimene maailmas ja juba see on väärtus omaette. Supervisioon ei ole koolitus, kus antakse kapaga igat sorti uusi teadmisi. Supervisioon aitab õpetajal leida uusi teadmisi ja lahendusi enda seest. Supervisiooni käigus võib õpetaja saada teadlikumaks oma käitumismustritest, märgata nende mõju ja leida uusi lähenemisi.,
Supervisioon ei ole tavaline jutuajamine õpetajate toa kohvinurgas, kus räägitakse asju hinge pealt ära ja tõdetakse, et maailmas on kõik halvasti. Supervisiooniks ja kovisiooniks on oma meetodid, mis on suunatud lahenduste leidmisele. Supervisioon ja kovisioon lähtuvad põhimõttest, et igas olukorras on võimalik lahendus leida ja hakkama saada.
Anu Pärn: Mõni õpetaja on öelnud, et tema ei taha endast superviisorile rääkida. Ta ei peagi rääkima, sest vahel on rääkimisest mõjusam hoopis joonistada, kasutada metafoorkaarte, näidata oma paiknemist skaaladel jne. Supervisioonis võib meeskond näiteks ruumis liikumisel kogeda, kuidas grupis suhted on, ja sellest teadlikuks saamine toetab kergendust toovate lahenduste tekkimist. Me oleme harjunud mõtlema ühtesid ja samu mõtted, kuid supervisioon ja kovisioon aitavad oma senisest mõttemullist välja tulla, ennast uue pilguga näha ning uusi mõtteid mõelda.
Kristi Vimberg: Olin enne õpetajate majja tulekut aastaid suure kooli arendusjuht ja seal olid meie õpetajate hulgast välja koolitatud mentorid ja tööjõustajad. Õpetajate majja tulles aga märkasin, et paljudes koolides isegi ei teata, mis on supervisioon ja kovisioon. Õpetajatele teadmiseks toon veel välja, et supervisiooni meetodeid, tehnikaid ja võtteid, mida kasutatakse õpetajate nõustamiseks, saab väga edukalt kasutada ka õpilastega töötades. Nagu superviisor ei anna nõu, vaid esitab avatud küsimusi, nii saab ka õpetaja klassis oma õpilastele küsimusi esitada ja arutelusid algatada. Küsimusi esitades ja grupikokkuleppeid sõlmides saab väga erinevaid probleeme üsna rahumeelselt lahendada ja õpilased muutuvad lahenduste pakkumisel ja olukorra lahendamisel aktiivseks osapooleks. Selline suhtlemisviis toetab ennastjuhtiva inimese kujunemist.
Anu Pärn: Saue Gümnaasiumis, kus ma töötan, käib superviisor üle paari nädala ja õpetajatel on võimalik saada temalt individuaalset tuge. Superviisor nõustab ka Saue Gümnaasiumi juhtkonda, aitab neil ennast kõrvalt vaadata. Haridusjuhtide grupisupervisioonil tõdevad koolijuhid, et tunnevad end sageli koolis väga üksinda ja suure surve all, sest vaja on nii õpetajaid toetada kui ka kiiresti raskeid otsuseid teha. Koolijuhtide supervisioonis osaledes ning teiste koolijuhtide küsimusi kuulates ja mõtestades saab koolijuht uusi vaatenurki ja mõtteid, mida katsetada. Olen käinud ka lasteaiameeskondades supervisioone tegemas. Üha enam väärtustatakse inimestega töötajate seas enesehoolt ning supervisioon ja kovisioon on selleks head vahendid.
Supervisioon toetab nüüdisaegset õpikäsitust
Tallinna Tondi Kooli sotsiaalpedagoog Egne Aavik ja Tallinna Tehnikagümnaasiumi eesti keele kui teise keele õpetaja Anastassia Kallikorm osalevad õpetajate maja õpikodades. Nad toovad välja, et supervisiooni puhul on olnud alati nemad aktiivne pool. Superviisor on neid nõustanud, kuid probleemile on lahendust otsinud siiski nemad ise. Täpselt samuti peaks olema klassis õpilane aktiivselt mõtlev pool, arvavad Aavik ja Kallikorm.
Egne Aavik: Meil tegutsevad Tondi koolis juba teist aastat kovisioonirühmad õpetajatele, tugispetsialistidele ja abipersonalile. Mina osalen tugispetsialistide/õpetajate kovisioonirühmas. Põhiliselt analüüsime üheskoos ja kovisiooni reeglite järgi õpilastega ette tulnud juhtumeid. Õpetajate maja koolitustel oleme analüüsinud ka õpetajate ja koolijuhtidega ette tulnud juhtumeid. Arvan, et supervisioon ja kovisioon on kasuks igale õpetajale, olenemata tema staažist või kvalifikatsioonist.
Anastassia Kallikorm: Mulle meeldib väga, et õpetajate maja koolitustel mängitakse läbi ehtsaid koolielust võetud juhtumeid ja õpetajad saavad seal olla eri rollides. Teise inimese kingades tunned lausa füüsiliselt, mida ta kirjeldatud olukorras tunda võib. See avab väga silmi, eriti kui oled ühe ja sama juhtumi lahendamisel kord õpilase, kord õpetaja, õppealajuhataja või direktori rollis. Aga selliseid rollimänge saab õpetaja mängida ka oma õpilastega.
Õpetajate majas mängiti läbi uusimmigrantide laste probleem – nad ei jõua ülejäänud klassile järele. Õpetajatele tundus, et nad ei suuda neid lapsi õppeprotsessis piisavalt toetada või nende koht polegi tavakoolis. Pärast superviisori küsimusi hakkasime taipama, et ei ole vaja kõiki lapsi ühe ja sama mõõdupuuga mõõta, piisab, kui uusimmigrantide lapsed hoolsalt pingutavad, siis tulevad ka tulemused.
Egne Aavik: Meie arutasime õpetajate maja supervisioonirühmas õpilaste käitumiseprobleeme ja õppetöös osalemisega seotud raskusi. Kõike seda saab ka õpilaste endaga supervisiooni või kovisiooni reeglite järgi arutada – oluline on, et õpilased jõukasid ise õige lahenduseni, mitte ei ütleks õpetaja neile ette, mida ja kuidas nad peavad otsustama.
Hindan kõrgelt grupisupervisioonis kasutatavaid jõustamistehnikaid. Kiidan supervisiooni juhendaiad Kati Lõbu ja Ester Saaremetsa, kes on suutnud meid meeskonnana tööle saada.
Anastassia Kallikorm: Ka HEV-laste õpetamisel tuleb supervisioon kasuks, sest see toetab õpetajate koostööd, loob koolis sooja ja sõbraliku õhkkonna. Liitusin õpetajate maja supervisioonigrupiga, et seda kõike õppida. Võib-olla õnnestub mul kunagi ka oma koolis kovisioonirühm avada. Meie kooli HEV-meeskond tuleks appi, arvan ma.
Üldiselt on inimestel endale kõrged ootused ja kui need ei täitu, on nad väga õnnetud. Supervisioon ja kovisioon aga näitavad, et igaühel on mingeid ebaõnnestumisi ja puudujääke, ja kui nendest omavahel julgelt rääkida, siis saadakse kõigest üle. Kui keegi on teinud mingeid vigu, siis on just kovisioonirühm õige koht oma eksimusest rääkida ja sellest üle saada. Kovisioonirühmas saab harjutada julgust ja julgust on õpetajal väga-väga vaja.
Galerii
