Värvide keel
Värvide keel, räägi minuga värvide keeles – just nii ma tahaksingi, sest ühes värvis ja värvide gammas on tohutult palju infot. Mulle tundub, et kui maalidest rääkida, siis on maale, mis ongi romaanid ja mõni pilt on jälle lihtsalt üks mõnus haiku. Tundub, et selles sarjas, „Värvide keel“, on piltidel justkui pikemad jutustused. Elame ju ka meeletutes infovoogudes, ja mõtete ülekülluses. Ühes hetkes on väga palju mõtteid ja tundeid üheaegselt.
Värvides on kõike.
Sinine on tasakaalu, vahel ka mõtlikkuse ja ka kurbuse varjund vastukaaluks punase kirglikkusele ja oranži edevusele. Tegelikult on igale inimesele värvid oma kõlaga ja oma meeleoluga. Kunstnik pakub lihtsalt mingi oma versiooni kuidas värvides kümmelda. Või kui meil on “maskid” ees ja need äkki langevad, äkki me lahustume tausta toonidesse ära. Ehk meil ongi igapäevaselt maskid, mille taga on turvaline toimetada? Või kui alustame vestlust kuuvalgel, siis äkki on hoopis järgmisel hetkel päikesevalgus. Kuidas see kõik juhtub? Miks valgus kiirelt muutub? Kas peab seda teadma? Väidetavalt vaadatakse üht maali tava-olukorras kolm sekundit. Miks? Aeg kaob ruttu, ja peab palju jõudma – ehk vahel ei pea? Vähemalt need kes vestlevad kuuvalguse algusest päiksevalguseni, ei hooli ajakulust, ja ka sellest, kui kaua neid vaadatakse. Ehk nii ongi. Pildid, maalid talletavad vaid ühe hetke.
Kui rääkida minu loodud kannudest, mahulistest suurtest vormidest, mis mahutavad palju midagi olulist… Naise käega tehtud suured kannud, mis on kaunistatud jutustustega mehest ja naisest ja nende koerast ja kindlasti ka aja kaduvusest – kann pöörleb, kui elukaar…
Kannudel on kujutatud kellad, aja näitajad – ja aeg ja muna munevad linnud… Ei tea ju kunagi, et mis oli kõige enne, kas kuu või päike… või hoopis maailma muna…? Mida sisaldavad kannud, see jääbki vaataja enese teada ja ka otsustada…
Tehniline kujundus:
Sven-Erik Stamberg
Graafiline kujundus:
Veiko Lukmann
Lisainfo: 505 7809, Tokko & Arrak Galerii
