Traditsiooniliselt on õpetajat väga pikka aega peetud esmajoones tunnustatud ainespetsialistiks – tema süvateadmised ning nende oskuslik edastamine on hea õpetaja tunnus. Infoajastu algul hakati rääkima, kuidas me peatselt mattume andmete küllastuse alla ning aina tähtsamaks muutuvad oskused vajalikku infot kiiresti leida, töödelda, tõlgendada ja analüüsida. Täna me kõik juba elame selles reaalsuses. Kõigest ühe kliki kaugusel on tervete entsüklopeediasarjade kaupa fakte kogu maailma kohta, kodunt lahkumata käime pangas, broneerime reise, suhtleme videovahendusel lähedastega, võime endale Google’i ja Youtube’i abil ise uusi asju selgeks õpetada – vahel lausa määrame endale diagnoosi ja teinekord proovime video abil mõnda kodumasinat parandada.
Kui nüüd mõelda, et enamik meie koolides töötavaid õpetajaid on magistrikraadiga ja oma aines väga kogenud, siis kas neil on piisavalt nn uusi oskusi, et toime tulla tänapäeva õpilaste suunamise, motiveerimise ja juhtimisega? Kui peame silmas sel sügisel esimesse klassi minevaid õpilasi, kes lõpetavad oma koolitee aastal 2036, siis milliseid oskusi peab kool täna neile pakkuma? Elukestva õppe strateegia 2020 ütleb, et meie suund hariduses on liikuda teadmiste- ja innovatsioonipõhise ühiskonna suunas, kus me saame edukad olla vaid juhul, kui me teadvustame pidevat vajadust juurde ja ümber õppida. Selles kontekstis on tähtis õpilastes arendada ettevõtlikkust ja loovust, mis aitavad kohaneda muutuvas keskkonnas. Uued märksõnad, mille ümber õppimine ja koolitamine täna koonduvad on teemade köitvus, õppijakesksus, teadmiste ja oskuste sidusus, probleemõpe, meeskonnatöö ja enesejuhtimine.
Õpetaja seisukohast vaadatuna on tänapäeval päris keeruline toime tulla nii paljude nõudmistega nagu olla hea ainespetsialist, oskuslik distsipliini tagaja, inspireeriv eestvedaja, hooliv klassijuhataja, suurepärane organisaator, kaasaegseimate metoodikate kasutaja, aineteadmiste siduja väärtuskasvatusega, ennast arendav ja inimesena tasakaalus. Kui senini on õpetajat peetud nö ideaalilähedaseks eeskujuks, kes kõike teab ja oskab, siis tänaste ootuste kontekstis on ilmne, et infoküllastuse ja digiajastu maailmas selline õpetaja kuvand ei ole saavutatav. Õpetajalt võiks võtta ära pinge kehastada valmiskujul täiuslikkust ja olla pigem DJ – inspireeriv, loominguline ja piireületav iidol, kellega on tänapäeva noortel väga kerge suhestuda. Siinkohal hakkab peas kohe jooksma hoopis teine stsenaarium – olen õpetaja, kes “miksib” omavahel erinevaid aineid, teadmisi ja tegevusi. Kui “valin plaadi” – õppetegevuse – ja “panen selle mängima”, siis jälgin, kas “rahvas tuleb minuga kaasa ja on sellest haaratud”, kui ei, siis “vahetan lugu”. Minu kui “DJ” eesmärk on õppijaid käivitada, üles äratada ja kaasa tõmmata.
Kaasaegse õpetajana võiksin endalt küsida:
“Kas ma pakun oma õpilastele neid kõnetavaid tegevusi ja ülesandeid näiteks õppimine läbi muusika, videote valmistamine, grupitööd erilistes keskkondades nagu koolimaja katus, rulapark, kaubanduskeskus, linnatänav?”
“Kas ma usaldan oma õpilasi ja julgen vahetada nendega koha, lastes neil ise olla “DJ” , paludes neil ette valmistada, kujundada ning läbi viia tunde?”
“Kas ma tegelen aktiivselt enesetäiendamisega, et olla kursis “uusima muusikaga”, soetades endale “viimati ilmunud plaadid” ehk käin kooliustel ning rakendan omandatud uusimaid õpivõtteid?”
“Kas suhtlen avatult “teiste DJ-dega”, kes on oma “miksimistasemelt ja rahvaga kontakti saavutamises” vilunumad kui mina?”
“Kas minu valikud õpetajana pakuvad esmalt mulle endale õnnetunnet ja “käivitavad mind”, misjärel on ka tõenäoline, et suudan sama pakkuda ka oma õpilastele?”
Ehk on siinsete lugejate seas neid, kelle kätte on sattunud Gustav Adolfi Gümnaasiumi 385. aastapäevale pühendatud raamat “Õnneliku kooli valem”, kus kooli pikaaegne ning kõrgelt hinnatud kehalise kasvatuse ja inimeseõpetuse õpetaja Eve Tammaru ütleb kaks kuldaväärt lauset: “Kümne aasta pärast pole tähtis, kas lõpetasid kooli aasta varem või hiljem või kas said just soovitud ülikooli sisse. Sa pead hoopis tundma, et Sa oled õnnelik […]. Ainult õppiv õpetaja suudab tunnetada, mida tähendab pidev kontrolltööde ja eksamite tegemine. Õpetaja peabki end tunnetama läbi õpilase ja püüdma luua tasakaalu. ” (lk. 120)
Sarnaselt läheneb Õpetajate Maja õpetajakoolitus alates eelolevast sügishooajast õpetajale – soovime pakkuda inspireerivaid ja praktilisi koolitusi, kus saab kogeda uusi ja kaasaegseid võtteid, proovida “miksida” erinevaid valdkondi ja siduda oma ainega, õppida iseennast õpetajana paremini tundma ja juhtima, omandama võtteid nii enda kui oma õpilaste stressi maandamiseks ning kogema oma töös sagedamini rahulolu ja õnnetunnet, mis kaasneb uute oskuste edukal rakendamisel. Siit ka mõned teemad, mis õpetajaid sel sügisel julgelt registreeruma ootavad: “Lahenduskeskne mõtlemine”, “Linnaruum kui klassiruum”, “Enesejuhtimine läbi teadveloleku”, “Ettevõtluse lõimimine ainetundidesse”, “Õpetaja vaimne tervis”, “Kujundav hindamine – õpilase ja õpetaja usaldusliku koostöö alus” ja “Õpetaja rollid 21. sajandil”. Õpetaja, kes õpib, on eeskujuks oma kolleegidele ning inspiratsiooniks oma õpilastele nagu seda on DJ iidolina oma järgijaskonnale.
Tere tulemast, armsad õpetajad, õpetajakoolitustele Õpetajate Majas!
Kui kellegi jaoks jääb õpetaja võrdlus DJ-ga võõraks, siis julgeme soovitada osalemist Tarrvi Laarmanni DJ õpitoas algusega 12. september.
Kirjutas: õpetajate koolitusjuht Hedvig Evert
