Muretsemine on nagu kiiktool. See annab sulle tegevust, kuid ei vii kuhugi.
Piret Bristol, koolitaja, coach ja superviisor
Kui probleem on lahendatav või kui situatsioon on selline, et saad sellega midagi ette võtta, siis pole põhjust muretseda. Kui see ei ole parandatav, siis ei aita muretsemine niikuinii. Muretsemisest pole kunagi mingit kasu (Dalai Lama XIV).
Meie elukogemus toetab tõenäoliselt Dalai Lama sõnu. Miks me siis ei lõpeta muretsemist – töö, tervise, laste, suhte, raha, keskkonna, kinnisvarahindade ja veel kümnete muude elunähtuste pärast?
Muretsemine on väga paljudele tuttav tunne. Uuringud on näidanud, et 38% inimestest muretsevad iga päev ja üks hiljutine brittide kohta tehtud uuring näitas, et keskmine britt kulutab muretsemise peale 5 aastat ja kaks kuud oma elust.
Muretsemine on reaktsioon ohule. Inimesed ja loomad reageerivad sel puhul üsnagi sarnaselt: võitle või põgene. Kaasaegse inimese enamik hirme on pigem siiski tajutavad kui tegelikud: ma võin kaotada töö, äkki ma ei suuda maksta oma pangalaenu, midagi halba võib juhtuda mu lähedastega, jne. Nendel puhkudel me ei võitle ega põgene, vaid oleme kinni kuskil vahepeal, tundes end abitu ja jõuetuna.
Muretsemine tekib sageli hirmust ebakindluse ees. Ühes uuringus leiti, et muretsejad vaevasid end mõtetega, mis haruharva realiseerusid. Aga enamik neist uskus, et kui nad muretsevad piisavalt, siis see aitab halba sündmust ära hoida. Teisisõnu, kroonilised muretsejad loovad eksliku ettekujutuse, et nende muretsemine aitab neil tulevikku kontrollida. Muretsemisest saab omamoodi toimetuleku mehhanism. See on enesekaitseks loodud maagiline mõtlemine, samas piinarikas ja ebaloogiline.
Professor Kerkhof, raamatu „Stop Worrying“ autor, ütleb, et muretsemine on enesepiinamise üks vorme. Meie mõtted panevad meid sageli kannatama. Samas usub professor Kerkhof, et inimesed saavad õppida oma mõttemustreid murdma ja looma uued harjumused. Ta usub, et inimesed saavad vähendada muretsemisele kuluvat aega ning energiat. Oma mõtteid tuleb treenida ning samuti nagu keha treenides, on vajalikud kordused ja järjekindlus. Kerkhofi lähenemise keskmes on luua endale 2 kindlal ajal toimuvat muretsemist päevas, üks päeval ja teine õhtul. Alustada võiks 15 minutilisest muretsemise sessioonist. Selline „kontrollitud muretsemine“ tähendab, et sa ei kuluta muretsemisele kogu aega. Oluline on muuta muretsemine nii vähe atraktiivseks kui võimalik. Sa ei lähe enam sooja voodisse ega hakka seal muretsema, vaid otsid teadlikult muremõtteid ja kontrollid neid muretsemise ajal.
Kuidas toime tulla ärevate mõtetega ja vältida liigset muretsemist, saad õppida suvisel lühikursusel “Toimetulek tugevate tunnetega“ – loe kursuse kohta lähemalt ˃˃
Autor: Piret Bristol
