Tiina Saar-Veelmaa, karjäärinõustaja ja psühholoog
Võiks arvata, et koroonakriisi ajal töömaailma raputavad muudatused hirmutavad ning sisendavad ebakindlust ja ärevust. Loomulikult pole meeldiv, kui kaotad päeva pealt töö, pead leppima kahanenud sissetulekuga või elama teadmatuses. Ent pole mõtet võidelda olukorraga, mida me muuta ei saa. Mis oleks, kui vaataksime selle asemel hoopis avatud pilguga tulevikku?
Maailmalõputundest hoolimata läheb elu edasi. Majandus toibub ja tööturg elavneb. Just nüüd on õige aeg küsida: kui ma seda enam teha ei saa, mida seni olen teinud, siis mis mind veel paelub? Sellest küsimusest võib alata uus ja põnev teekond meelepärase eneseteostuseni.
Kui karjäärinõustamise sessioonidel või koolitustel inimestelt pärin, mida nad tööna teeksid, kui poleks mingeid piire, suudavad nad üsna kiiresti nimetada vähemalt kolm uut eriala. Enamasti ei ihaldata karjääriredelil ülespoole pürgida, vaid teha hoopis teistsuguseid, loomingulisemaid asju kui seni. Nii võib hinnatud finantsjuht soovida tegeleda maastikuarhitektuuri või moekunstnik ITga, tõlk panustada keskkonnahoidu, jurist saada õpetajaks ning koolipidaja hoopis sepaks või pagariks.
See ei tähenda, et inimesed alati sooviksid enda ellu kardinaalseid muudatusi. Pigem otsitakse lihtsalt värskust uute hobide, õpingute või elustiiliettevõtluse näol. Mõnikord ei tunnetata, et praegusel tööl oleks piisavalt tähendust, ja seetõttu tahetakse teha lisaks midagi, mille mõju ning kasu oleks kohe tuntav.
„Pealtnägija“ saates oli 1.02.2020 intervjuu e-Selverisse appi tõtanud kokkade ja restoraniteenindajatega, kes olid hetkel jõude jäänud või töö kaotanud. Nad kinnitasid kui ühest suust, et tunnevad end kasulikuna ja loovad enda tööga tõelist väärtust. Pikka aega pole poemüüjad ja kauba komplekteerijad olnud nii populaarsed kui praegu, sest nad tõesti päästavad elusid! See on hea näide säilenõtkusest: kui oleme samal ajal südikad ja kohanemisvõimelised, saame luua väärtust erinevatel töökohtadel.
Eneseteostus kui kaleidoskoop
Kiiresti muutuvas maailmas on tekkinud rohkelt võimalusi ja valikuid, mida kunagi varem pole olnud. Näiteks on võimalik saada tasemel haridus võileivahinnaga, osaledes tippülikooli e-kursustel, või samal ajal töötada, õppida, reisida ja maailma avastada. Töökohad muutuvad paindlikumaks, juhtimine inimkesksemaks ning seepärast ei vali inimesed enam tööd pelgalt sissetuleku järgi, vaid otsivad ka eneseteostust, mis kosutaks hinge.
Järjest enam inimesi harrastab nn kaleidoskoop-karjääri, mis koosneb erinevatest valdkondadest, kus ennast teostades rakendatakse erinevaid oskusi, võimeid ja teadmisi. Lisaks põhitööle pannakse end proovile ka vabaühendustes, heategevuses või rakendatakse end kodanikuühiskonna heaks kas või kogukonnaaeda rajades.
Samuti ei määratle inimesed end tänapäeval pelgalt õpitud eriala või ühe töörolli kaudu. Mikrobioloogia laborant, kes vapralt haiglas inimeste tervenemise eest seisab, võib nädalavahetuseti tegutseda hoopis DJna, pidada turismitalu või olla hinnatud krimikirjanik. Pigem defineeritakse end hoopis multitalendina (ing k multipotential). Multitalendi kui haridusliku ja psühholoogilise termini võttis teadlane R. H. Frederickson kasutusele juba 1972. aastal. Nii öeldakse inimeste kohta, kes suudavad end mitmetes kompetentsides kõrgele tasemele arendada: näiteks võivad nad lisaks reaalainetele olla andekad ka kunstis. Vastandiks inimesi, kes on tugevad ja võimekad ühes valdkonnas, nimetatakse spetsialistideks.
Rohtu kahtlemise vastu
Kõikidele unistustele ja võimalustele vaatamata ei ole paljud inimesed altid oma kutset järgima. Enamasti peljatakse määramatust, mida uude valdkonda sisenemine kaasa toob. Aga kõige kurjem vaenlane näikse olevat sisemine kriitik, mis pead tõstab ja pärib nõudlikult: „Miks arvad, et sa hakkama saad?“ Vahel tõmmatakse oma indu tagasi ka väitega, et selles valdkonnas on tegijaid niigi palju: „Kes mind veel sinna ootab?“ Või müüakse endale ratsionaalselt maha olemasolevat töökohta, isegi kui see enam rahuldust ei paku: „Vähemalt oskan seda tööd.“
Kahjuks kipuvad ammendunud töösuhted ja väärtuste ebakõlad töötaja ja tööandja vahel viima tööalase tüdimuseni ja halvemal juhul läbipõlemiseni. Kui oma unistustele ja tegelikele võimetele vilistada, pöördub see varem või hiljem kibestumiseks ja mõjutab eluolu tervikuna.
Tõsi, garantiisid pole. Karjääri ei saa planeerida malemõtlemisega, et teen selle sammu ja siis avanevad need käiguvõimalused. Muutujaid on selleks liiga palju. Pigem tuleb eneseteostuse teekonnal liikuda kui seeneline metsas, valides viljakaid radu, millest omakorda hargnevad uued teed.
Et rägastikus mitte ära eksida, on hea, kui on teejuhid, kes suunavad, või nii-öelda teadmanaised ja -mehed, keda eeskujuks ja inspiratsiooniks võtta. Üks on liiga väike ühik, et teha suuri asju. Seepärast on hea liituda enesearengu või õppegrupiga ja lasta kaaslastel olla endale arenguvitamiiniks. On uskumatu, kuidas just teiste inimeste tunnustus, innustus või väike heatahtlik müks on vahel see, mis lükkab meid õiges suunas ja paneb ka iseennast nägema uue pilguga.
Kuidas teha uusi karjäärivalikuid ning vältida läbipõlemist, saad õppida suvisel lühikursusel „Tööõnn muutunud oludes“ – loe kursuse kohta lähemalt ˃˃
