Rein Meresaare akrüülide näitus \”Värvide lend\”
Rein Meresaar kirjutab, et kui rääkida mille kõigega ta on elus hakkama saanud, siis kõike ei jõuagi. Sest tegelikkuses on igapäevase eluga toimetulemine olnud viimastel aastatel ka juba omaette saavutus.
Rein meenutab oma viimast näitust, mis oli samas kohas Tallinna Õpetajate Majas aastal 2003 veebruaris. See oli ülim hetk tema elus – hetk kui oled enda ja teiste jaoks midagi korda saatnud. Aga aastal 2003 oli ka tema elus kõige mustem sündmus. Sellel ajal tegeles ta juba rohkem kui 20 aastat antiikmööbli restaureerimisega. Naabripoisi hooletuse tõttu hävitas tuli kogu tema elutöö, maja, varanduse, kunstikogu ja viis paljudeks aastateks tasakaalust välja ka hinge.
Veidi hiljem, 2004 aastal tehtud näitust võib nüüd kirjeldada kui ahastuses hulluks mineva mehe näitust. Eesti Ekspress kirjutas tollel 2004 a., kuidas üks kunstnik oskas põlevat maja kunstikeelde viia. Aga tegelikkuses toimus hingeline murdumine. Sel perioodil avastas ta enda jaoks savi ja sellega tegelemise – see oli tõhus teraapiline tegevus, mida tehes ununes kõik maine mure. Ka avastas ta enda jaoks keraamika, mis oli 2008 a. korraldatud näituse naelaks.
Selle, 2011 a. toimuva Tallinna Õpetajate Maja näituse, on ta kujundanud taiestest, mis on kogunenud viimase kuu jooksul. Need on valminud Rotermannis Artlandi kohviku õues kunstikursusi tehes, kus ka juhuslikul uudistajal oli võimalik näha kuidas paari sekundiga sünnib kunst.
Ta kirjutab, et loomingut inspireerib ja uuele elule äratab temast tänaval mööduvate ja tema juurde tulevate inimeste silmade sära. Teraapia on tema jaoks olnud lapsed ja lapselapsed. Rein ütleb, et nad on olnud talle abilisteks kes hämmastavad teda oma kordumatu fantaasia ja joonistamisoskusega, mida tema ei ületa.
Rein Meresaar soovib kõigile näitusekülastaja head vaatamist.
