Tallinna Õpetajate Maja kui muinsuskaitsealune kinnistu

Tallinna Õpetajate Maja (edaspidi TÕM), nagu terve Tallinna vanalinn, asub mitte üksnes Eesti seaduste kohaselt tervikliku alana alates 1997. aastast muinsuskaitse all kui arheoloogiamälestis, vaid piirkond on kinnitatud ka rahvusvahelise tähtsusega objektiks olles lisatud ÜRO juurde loodud koostööorganisatsiooni, UNESCO maailmapärandi nimistusse hinnates tema erakordselt hästi säilinud terviklikkust keskaegse Põhja-Euroopa ja ühtlasi Hansa Liitu kuulunud kaubanduslinnana. Olles rajatud eri kõrgustele ja jagunedes seetõttu kõrgendikul asuvaks administratiivseks ülalinnaks ning selle jalamil asuvaks all-linnaks, märgitakse ära ka vaade nii merelt kui ka maismaalt. Tuuakse välja ka 13.-14. sajandist säilinud kitsas ja looklev tänavavõrk ühes kaunite hoonete ja linnamüüriga.

Vanalinna muinsuskaitseala koosneb ajaloolisest linnatuumikust ja seda ümbritsevast muldkindlustustele rajatud haljasvööndist koos hoonestatud kvartalitega. Vanalinnas on märkimisväärses ulatuses säilinud 13. sajandil välja kujunenud kinnistute, tänavate ja väljakute struktuur, mida ääristavad peamiselt 14.–16. sajandist pärinevad hooned. Muinsuskaitsealale jäävad ka mitmed olulised 19. saj lõpu ja 20. saj alguse hooned: kirikud, koolid ja teatrid. Linna kaitserajatised on suures osas säilinud oma ajaloolistes mahtudes, olles kohati enam kui 15 m kõrged.

Lisaks arhitektuurilisele järjepidevusele on vanalinn säilitanud oma traditsioonilise kasutuse elava linnana, olles nii elu- kui ka ärikeskus aga ka koduks erinevate religioonide pühakodadele. Tallinna vanalinn on ka arheoloogiamälestis (I-II a. tuh asulakoht), mille piirid kattuvad muinsuskaitseala piiridega.

Keskaegsetele müüridele ehitatud kolmest majast koosneva liithoone puhul on aastal 1999 eraldi ehitismälestistena kaitse alla võetud ka Raekoja plats 14 ja Vene 5 fassaadid esindades silmapaistvat varaklassitsistlikku esiküljega elamu stiilinäidet Tallinna vanalinnas.

Oma tausta tõttu Eesti Vabariigi Ajutise Valituse asukohana ka ajaloomälestisena alates 1995. aastast. Mälestis omab nii arhitektuuri- ja kultuuriajaloolist väärtust kui ka ühiskondlik-poliitilist tähendust. 1971. aastal koostati eritingimused hoone rekonstrueerimiseks.