Artiklid

Tallinna Õpetajate Maja õpetajate võrgustikud on loodud toetamaks õpetajate professionaalseid oskusi, hoides neid kursis tänapäevaste arengusuundumustega ja toetades seeläbi muutusi õppimises. 

Ivo Linna laulis kunagi, et mäng on väikese inimese töö. Väga väga tõsine töö. Kas mängul on oma koht ka täiskasvanud inimeste tööelus?

Oled just lõpetanud oma hommikukohvi ja nosid tükikest šokolaadi, kui su kabineti uksest imbub sisse mõni su töökaaslane ja ütleb, et nüüd on jama ning on koolitust vaja...

Koolielu on stressirohke, olgu põhjuseks viirus, ülekoormus, arusaamatused, konfliktid vm. Tagajärjeks väsimus, ärevus või ka läbipõlemise tunne. Supervisioon aitab sellele kõigele vastu panna.

Läinud nädalal Tallinna Õpetajate Majas esitletud „Kogumik klassijuhatajate töö toetamiseks“ aitab olla õigete küsimuste ja mudelitega kolleegidele abiks.

Nüüdseks juba 20 aastat tagasi kingiti ühele alustavale koolile tükk natuke koitanud ja pisut ka pehkinud puitu, mille sisse oli löödud uus sepanael. Selle kunstiteose nimeks oli „Uus vanas“. Ma alati arvasin, et see sümboliseeris vana maja ja uut kooli selles. Nüüd, olles ise natuke vanem ja omades uusi mõtteid, olen avastanud, et „Uus vanas“ võib tähendada midagi hoopis muud. See on sümbol elukestvast õppest ning lõppematust arengust, muutustest, unustamisest ja kadumisest.

Tallinna Õpetajate Maja koolitus- ja arendusjuht Kristi Vimberg ning koolitusjuhid Inese Freimane ja Sander Kiviloo on mõtetega juba sügises ja uues õppeaastas. Nad ütlevad, et kriisiolukord ja suletud maja aitasid tegelikult uusi lähenemisi leida. Nüüd, mil töötajad ise juba majas liikuda saavad, vaatavad nad tuttavaid ruume, koridore ja isegi trepihalli uue pilguga – kuidas need terviklikuks õpikeskkonnaks kujundada. Nii, et Õpetajate Majast saaks veel enam Õppimise Maja.