Kuidas meie pulmapidu viimase peal oli ehk aitäh tegijatele!

Et kõik algusest peale ära rääkida, peab alustama sellest, et ettepanek tehti mulle juulis ning täpselt 6 kuud hiljem toimus pulmapidu.

Tõsisemalt asjaga tegelema hakkasime umbes augustis – veetsime kohti leides ja vaatamas käies päris palju aega. Ükski neist ei olnud kas päris see või jäi hinnaklass liiga kõrgeks. Kui ma olin juba suhteliselt lootust kaotamas, siis ühel pühapäeva pärastlõunal ütles õde mulle, et kamoon, mis sul kaotada on – leia mõni koht linnas sees, ega pakkumise küsijale ju suu pihta lööda. Samal päeval läks teele kiri mitmesse kohta, sealhulgas ka Õpetajate Majja. Õpetajate Maja reageeris kiiresti – juba järgmiseks päevaks sai kokku lepitud vaatamaminek. Ja kohe sai ka selgeks, et see on õige koht. Ilus, kõrgete lagedega Kroonisaal – pidulik, elegantne – no kõik, mida võiks tahta. Kuna saal on L-tähe kujuline, siis sobis see ka meie plaanidega – kuna meil oli vaja tseremoonia jaoks eraldi nurgakest.

Cateringi leidmisega läks sama lihtsalt – brausisin tuntumate firmade kodulehtedel ja küsisin pakkumisi. Bonaparte tegi kõige parema pakkumise ja nende projektijuht Andrus Koit nägi minuga hulga vaeva – ma usun, et pakkumist sai vahemikus septembrist jaanuari esimese nädalani ringi tehtud vist oma 15 korda, kokku saadud 3 korda – niisama arutamiseks ja ruumide üle vaatamiseks. Saime palju head nõu nii laudade paigutamise kui muude teemade osas. Tordi valisime välja vist alles nädal enne pulmi – pildi järgi – ja päriselus oli see veel ilusam. Meile tuldi vastu ka selles osas, et toidud tuleb buffee -lauale tuua alles siis, kui tseremoonia on läbi – kõik toimis kui õlitatult.
Toidud olid head, süüa oli palju (ma olen teada-tuntud selle poolest, et alati muretsen, kas kõigile ikka süüa jagub..:D), kõik kokkulepitud asjad töötasid täiesti õlitatult.

Vahepeal oleks vist hea ära seletada, miks me seda kõike ise tegime. Ma olin täitsa kindel, et kuna raha kogumine on isegi päris kurnav ettevõtmine, siis selle kõrvalt ise veel ka oma aega investeerida on keeruline – vähemalt mingid keerulisemad asjad nagu lilled ja muusika jne tahaks jätta kellegi teise kaela. Et need teemad, kus on inimfaktor rohkem mängus, oleksid nö puhverdatud ja keegi teine vastutaks. Valisime kõige tuntuma pulmakorraldaja ja saime nendega kaks korda ka kokku, tõsi, peale kolm nädalat kestnud päkapiku-ja-maja mängimist. Kohapeal olid jutud ilusad ja mina suhteliselt lootusrikas.. Aga kui meilidele ikka nädalate kaupa ei vastata ja pakkumist peab ootama nii kaua, et aeg hakkab minu arust otsa saama, siis ei ole muud valikut, kui ise käed külge lüüa ja lõpuks ikka ise ära teha. Tunnistan – lõpuks oli see õige otsus.

Tõsi, kohtumistest pulmakorraldajaga oli ka abi – mõned vihjed teemadel, millele peaks mõtlema, aitasid meid korraldamise juures edasi. Näiteks see, et kui külalisi on rohkem kui 40, siis peaks kindlasti olema õhtujuht. Kuna me mehega kumbki ei kannata silmaotsaski seda, kui külalisi või noorpaari mängudega kiusatakse, siis oli selge, et päris nö tavaline pulmaisa meile ei sobi. Ja siin jäin ma oma mõttega nii toppama, et kui õde ei oleks löönud lambikest põlema, et oot – mu sõber Aivar. Kui ma seda nime MSN-i aknast lugenud olin, siis tõusis mu adrenaliinitase ikka taevasse – kuidas ma ise selle peale ei tulnud! Aivar on kõige muhedama ja samas soliidsema olekuga mees keda ma tean, lisaks on tal olemas õhtute juhtimise kogemus – ja noh… sisuliselt oli meil vaja ju sõpra, kes meile endile meeldib ja kes teab, mis peaks toimuma ning juhatab õigel hetkel kõik inimesed õigesse kohta ja on muud moodi abiks.
Septembri lõpupoole saime Aivariga kokku ning rääkisime talle ära oma nägemuse meie pulmapeost. Ta ei ole enne ühtegi pulma läbi viinud, aga tal oli päris mitu väga asjalikku ettepanekut kohe esimesel korral ja ka edaspidi. Nii laudade jm asukoha, ajastuse kui muude teemade osas. Ja see asjalikkus toimis ka meie pulmapeol – alustades külaliste vastuvõtmisest, nende juhatamisest õigesse kohta kuni selleni välja, et ainus nö pulmamäng mis toimus – viktoriin – sai läbi viidud nii, et kõigil oli väga lõbus. Ajagraafikust peeti ilusasti kinni, ilma, et oleks inimesi kamandatud, et nii nüüd kiiresti sinna vms. Ja parim asi selle juures – mul ei tekkinud mitte hetkekski tunnet, et midagi on pahasti-viltu-paigast ära, sest ma teadsin, et kui nii ka peaks olema, siis Aivar ajab selle korda:)

Kleidiga läks ka lihtsalt – läksime ühel laupäeval lihtsalt Anna-Bella salongi ja Darja nimeline tüdruk näitas mulle kleite, mis mu soovidele vastasid. Kolmas neist, mida selga proovisin, oli täpselt see õige. Kohe ära ei ostnud, käisin seda veel korra koos õega vaatamas ja lasin kinni panna ning nädal hiljem oli kleit kodus kapis:)
Mulle väga meeldis salong ja selle atmosfäär – see nägi ilus välja, seal oli ruumi ja õhku (erinevalt nt ProKapitali majas asuvatest “salongidest”, kus riideid vahetada tuleks 1x1m putkas, mis on keset poodi ja kleiti kaugemalt vaadata pole lihtsalt ruumi ) , Darja oli väga rõõmus ja sõbralik (no ja pruutkleidi ostmine on siiski suur samm ja mina tegin seda ka esimest korda – seega kogemusi ka ei ole – ja siis on müüja professionaalsus eriti oluline..)..

Kuna me pulmakorraldusfirma jätsime kõrvale, siis kerkis oktoobris teravalt üles muusika teema. Kuna Õpetajate Majas on heas korras klaver, siis tundus klaverimuusika kõige lahedam variant. Aga… nagu võis arvata, siis ega meil ju ühtegi tuttavat pianisti ei ole. Siinkohal tuli appi www.pulmad.ee – panin foorumisse üles päringu ning olen elu lõpuni Lehmakommionu-Marttile tänulik, et ta meile Juhan Tõhki soovitas. Asjaajamine Juhani manageriga oli väga-vägameeldiv ja korrektne, mis äratas usaldust juba enne – seda enam, et me Juhani klaverimängu eelnevalt kuulata ei saanud, siis tuli puhtalt intuitsioonile tugineda. Meie soovilood said enne kokku lepitud – pulmavalsiks Moon River ja siis mõni džaivilugu:D ja kogu ülejäänud õhtu kõlasid taustaks uskumatult kaunid džässimeloodiad. Saime pianistivaliku eest kõvasti kiita ka külaliste käest ning ma ise olin seitsmendas taevas – see oli viimane lihv väiksele elegantsele peole. Lisaks suutis Juhan väga hästi tähele panna, millal taheti rääkida, millal peaks veidi hoogsamat muusikat tegema jne. Ühesõnaga – täiesti viimase peal!

Täiesti viimase peal oli ka lilleseadja Ahti Lyra Lilleaidast. Tema kontaktid sain Õpetajate Maja kaudu – ja olen üliväga rahul. Ta suutis väga hästi minu olematust nägemusest kokku panna imeilusad kaunistused saali ja autole ning täpselt õiged pruudikimbud. Jah, loete õigesti – mul oli kaks kimpu, kuna Ahti helistas päev enne pulmi ja ütles, et kuna väljas on niiiii külm, siis ta teeb õues pildistamiseks eraldi kimbu – kuna roosid muidu hakkavad enne õhtust tseremooniat pudisema. Õnneks juhtus just pulmapäev olema suhteliselt soe (no selline -5-10, mitte rohkem) ja seega sain õhtuse peo lõpul ära anda kaks kimpu. Sellest tulenes kahjuks ka õhtu ainus tõsine möödapanek, aga see selleks.
Lisaks oli Ahti kohal seni, kuni külalised olid oma lilled üle andnud – ja lõikas need ilusasti vaasidesse, nii et meil oli paljupalju ilusaid valgeid roose.

Aga kimpude teema toob meid sujuvalt fotograafini. Ja siin te peate mind nüüd taas vabandama – ma suudan sellest rääkida ainult ülivõrdes. Sest Diana Unt on uskumatult hea fotograaf. Esimene kokkusaamine temaga oli juba täiesti lahe – mina, kes ma võõraid natuke pelgan – mul oli tunne, et ma tean seda inimest juba aastaid 😀
Igal juhul algas fotosessioon Õnne Rudi stuudios vanalinnas – ja nüüd ma lihtsalt PEAN tegema kõrvalepõike Õnne juurde. Sest tema puhul saab kasutada ka ainult ülivõrdeid. Saate aru – me tegime proovimeigi- ja soengu (jah, Õnne tegi ka soengu) ühel külmal jaanuariõhtul ja ta tegi mu nii ilusaks, et ise ei tundnud end peeglist ära! Ma käisin täismeigis ja soenguga pärast veel trennis – ja oleks võinud vabalt ka peale trenni kleidi selga tõmmata ja mehele minna ja ikka väga ilus välja näha. Ausalt. Täiesti uskumatu professionaalsus – ja väga mõnus inimlik klapp- sai kõigist asjadest rääkida – nii hirmudest kui rõõmudest – nagu istuks koos parima sõbrannaga.
Pulmapäeva hommikul laekusin stuudiosse poole kümneks ja veetsin seal väga-väga meeldivad 3 tundi. Aeg iseendale, mida oli kogu selle tramburai keskel hädasti vaja.
Ja kui mina olin meigitud, siis said ilusaks ka mu ema ja õeraas ja mu mehe õde – ka nemad nägid väga kaunid välja õhtul, kui neid nägime lõpuks.

Nii – kui Diana oli kohale jõudnud, siis edasi läks aeg korraga nii kiiresti kui aeglaselt. Koguaeg oli toimetamist – jõudsime pilte teha nii Kadriorus, Pirital kui ka Viimsi taga otsas. Teisalt – see oli sisuliselt ainus aeg, kus saime mehega kahekesi olla. Ja see oli tõepoolest aeg meile kahele. Mis sest et vahepeal oli vaja kuskile põlvini hange ronida või midagi – kordagi ei olnud külm ega ebameeldiv – Diana oli rõõmus ja ta hea tuju on nakkav. Ja pildid….. Teate, ma ei ole neid veel kätte saanud, aga ma tean ette et ilusamaid ei ole olemas (no eks kõik pruudid arvavad nii;). Ma nägin mõnda fotoka ekraanilt – täiesti ebamaised pildid!

Minu õe initsiatiivil sain ma Dianaga fotosessiooni teha ka enne pulmi – nimelt oli see mulle tüdrukuteõhtu üllatuseks – ja see oli super äge. Nagu ka seltskond, kellega pilte sai koos tehtud. Ja hiljem sushi tegemist õpitud. Ja kella 3ni öösel lobisetud ja söödud ja end hästi tuntud.

Lühidalt – suur-suur-suur-suur aitäh selle eest, et aitasite meie pulmad teha just selliseks nagu unistasime ja ilma viperusteta läbi viimise eest:
• Catering – Andrus Koit ja Bonaparte
• Ruumid – Kaida Kooli ja Õpetajate Maja
• Lilleseaded ja pruudikimbud – Ahti Lyra ja Lilleait
• Kleit – Anna-Bella
• Meik ja soeng – Õnne Rudi
• Fotograaf – Diana Unt
• Õhtujuht – Aivar
• Auto – Platinumrent
• Moraalne tugi ja plaanide kuulaja/ideede genereerija – minu õde:)

 

www.pulmad.ee, kasutaja glacier66, 27 Jaanuar, 2010

Vaata kõiki postitusi